Mainides inimestele, et ma olen suhtekorralduse tudeng, saan tavaliselt vastu küsimuse, et mida ma siis täpselt ikkagi õpin. Pealiskaudselt paistab see erialana, kus on nõutud vaid hea suhtlemisoskus ja vajalikud kontaktid ning akadeemiline haridus on teisejärguline. Professionaalne suhtekorraldaja peaks siiski olema haritud ja laia silmaringiga indiviid, kes on võimeline analüüsima ette kerkinud situatsioone ja kiire ning efektiivne lahendama neist tekkinud konflikte. Õppetöö esimese nädala jooksul tehti meile kohe selgeks, et suhtlemine moodustab meie erialal ligikaudu 25% tööst. Avalikkusele on nähtamatu see tööaeg, mis on veedetud olukorra põhjalikule analüüsimisele ja vajaliku informatsiooni otsimisele.
Nii interaktiivse ala puhul nagu seda on suhtekorraldus, on enesestmõistetav, et kaheldakse kui palju/kas üldse on vaja teoreetilisi teadmisi, et edukalt hakkama saada. Olen oma õppejõududega samal arvamusel, et suhtekorraldus on teoreetiline praktika. Esimeses suhtekorralduse teooriate loengus oli toodud välja joonis, mis faktorid mõjutavad suhtekorraldust ja organisatsioonikommunikatsiooni. Olulist rolli mängivad kultuurilised, majanduslikud, poliitilised ning sotsiaalsed faktorid. Just see tõestabki, kui oluline on meie erialal olla haritud tähtsamates valdkondades.
Kõik, mis raamatutest õpitud, on aga kasutu, kui ei osata seda praktikas rakendada. Joep. P. Cornelissen kirjutas kokkuvõtva artikli kolmest üldlevinud mudelist suhtekorralduses, mille erinevused seisnevad selles, kuidas teoreetilisi teadmisi kasutada reaalsetes olukordades. Töö käigus tuleb orienteeruda vastavalt olukorrale, mis tõttu leian, et need kolm mudelit täiustavad üksteist ning ükski neist ei ole "ainuõige". Kõige enam meeldivad mulle kolmanda mudeli - translatsioonimudeli (translation model - i. keeles) põhimõtted, mis eeldavad seda, et õpitud teooria ja teadmised võetakse kasutusele, tõlgitakse ja rakendatakse vastavalt olukorrale. Sealjuures on oht teadmisi valesti tõlgendada, seega arvan, et selle mudeli edukaks kasutamiseks tulevad kasuks kogemus ning intuitsioon. Kuna neid kahte omadust ei pruugi algajal suhtekorraldajal olla, siis tulevad kasuks intrumentaalmudel ja kontseptuaalmudel, mis jätavad vähem ruumi improvisatsioonile ja sõltuvad rohkem teooria järgimisest.
Viimaks tahaksin veel välja tuua igale suhtekorraldajale olulise omaduse, mida õpikust ei ole küll võimalik õppida, küll aga on seda välja toodud mitmel korral loengutes - suhtekorraldaja peab alati olema siiras. Kuigi esialgu võib tunduda, et mõni vale ei ole suur hind firma maine päästmise eest, siis võib see hiljem valusalt kätte maksta ja sel puhul kaotab ka ütlus "Ärge tulistage sõnumitoojat" oma kehtivuse. Seega tulevase professionaalse suhtekorraldajana sean endale eesmärgiks olla vastutustundlik nii isiklikes suhetes kui ka õppetöös.
Loengus näeme!
Stefani
Kui ma olen öelnud inimestele, mida ma õpin, olen saanud sarnaseid vastuseid, mida sinagi välja tõid. Aga eks meie, kui kaasaegse suhtekorralduse õppijate väljakutseks ongi ümbritsevatele inimestele näidata, mis meie töö ikkagi on ja kui palju vaeva see nõuab.
ReplyDeleteMudelitest rääkides translatsioonimudel sümpatiseerib mulle ka enim, aga nagu sa välja tõid, algajatel ei pruugi alati vajalikke kogemusi olla. Ideaalis me peaksime kasvama teoreetikutest teoreetik-praktikuteks ja praktik-teoreetikuteks. :)