Bergerist ja Sotsiaalkonstruktivismist

Kolmandas loengus rääkisime sotsiaalkonstruktivismist ja kuidas inimesed enda ümber maailma korraldanud on, et kergemini kooseksisteerida. Selle teadusharu üheks pioneeriks võib julgelt nimetada sotsioloogi Peter. L Bergerit, kes kasutas seda terminit esimesena oma raamatu pealkirjas – The Social Construction of Reality (1966). Bergeri töö on omale ka aluseks võtnud M. Heide, kes räägib oma artiklis lühidalt PR ja kriisikommunikatsiooni seosetest.

Vajadus suhtekorraldaja järgi tekib esile organisatsioonides tihtipeale just kriisiolukordades, kus on tekkinud konflikt ettevõtte ning mõne välise osapoole vahel. Konflikte tingib halb kommunikatsioon kahe osapoole vahel, mida Bergeri sõnul oleks ka võimalik vältida, kui osata näha maailma nii nagu seda näeb vastaspool. Kriisikommunikatsioon seisneb liiga tihti kriisijärgse olukorra lahendamises, kuid organisatsioonile oleks kasulikum, kui õnnestuks ennetada konflikte enne, kui nad kontrolli alt väljuvad.

Üheks keskseks fenomeniks sotsiaalkonstruktivismis on institutsioon. Põhimõtteliselt on institutsioon inimese poolt sotsiaalselt kontstrueeritud, et ühiskonda kergemini reguleerida ja mõista. Üldpildis navigeeruvad inimesed nende institutsioonide järgi, mis nende keskkonnas juba kasutusel on olnud ja kuidas nende vanemad ja muud autoriteedid neid õpetanud on. Institutsioonideks on asjad, millel ei oleks mingit tähtsust, kui inimesed seda ei omistaks neile – raha, religioon, teaduslikud teooriad, riigiasutused, seadused, keeled jne.

Loengus küsis Päivi meilt, et miks me tegelikult siin istume, kui ka ülikool ja siit saadud teadmised on mingil määral sotsiaalselt konstrueeritud. Ausalt öeldes tekitab mulle ka eelmine lõik natuke muret – kui palju vabadust on inimestele siiski antud, kui kõik meie ümber on juba enne meie sündi ära määratud. Ühiskond ja sotsiaalkeskkond on juba enne meie sündi ära korraldatud ja meie ülesanne on seda järgida. Artiklit lugedes käis mul mitu korda peast läbi mõte, et mis juhtuks, kui kõik sotsiaalselt tunnustatud institutsioonid kaotaksid oma väärtuse. See oleks aga võimalik vaid siis, kui inimene kohe peale sündi isoleerida keskkonnast. Kohati tundub mulle, et inimlikkus on mingil määral ebanaturaalne ja me näeme kõva vaeva, et loodusele vastu töötada. Kõik on teadlikud probleemidest, mis meid lähitulevikus võivad oodata seoses ülerahvastusega ja resursside vähesusega. Kõige selleni on meid viinud inimesele iseloomulik oskus suhelda ja mõelda. Ehk tuleb inimkonnas teatud hetk murdepunkt, kus tõepoolest läbi katastroofi on see niiöelda pudelikaela efekti läbinud populatsioon sunnitud ühiskonda uuesti üles ehitama ja selle käigus võib muutuda ka erinevate institutsioonide tähtsus.

Kõlab tuttavalt?

Sotsiaalkonstruktivism on teema, mis mulle väga huvi pakub ning leian, et sellest põhjalikult aru saada on väga oluline – nii professionaalsetel eesmärkidel kui ka isiklikust huvist sotsiaalse reaalsuse vastu, kuna selles me ju kõik elame. Globalisatsiooni tagajärjel puutume kokku ka teiste ühiskondade reaalsustega, mis tõttu on eriti tähtis olla avameelne, läbinägelik ja kriitiline, et mitte tekitada konflikte kaaslastega. 

Stefani

I kodutöö. Akadeemilised teooriad ja suhtekorraldus

Mainides inimestele, et ma olen suhtekorralduse tudeng, saan tavaliselt vastu küsimuse, et mida ma siis täpselt ikkagi õpin. Pealiskaudselt paistab see erialana, kus on nõutud vaid hea suhtlemisoskus ja vajalikud kontaktid ning akadeemiline haridus on teisejärguline. Professionaalne suhtekorraldaja peaks siiski olema haritud ja laia silmaringiga indiviid, kes on võimeline analüüsima ette kerkinud situatsioone ja kiire ning efektiivne lahendama neist tekkinud konflikte. Õppetöö esimese nädala jooksul tehti meile kohe selgeks, et suhtlemine moodustab meie erialal ligikaudu 25% tööst. Avalikkusele on nähtamatu see tööaeg, mis on veedetud olukorra põhjalikule analüüsimisele ja vajaliku informatsiooni otsimisele.

Nii interaktiivse ala puhul nagu seda on suhtekorraldus, on enesestmõistetav, et kaheldakse kui palju/kas üldse on vaja teoreetilisi teadmisi, et edukalt hakkama saada. Olen oma õppejõududega samal arvamusel, et suhtekorraldus on teoreetiline praktika. Esimeses suhtekorralduse teooriate loengus oli toodud välja joonis, mis faktorid mõjutavad suhtekorraldust ja organisatsioonikommunikatsiooni. Olulist rolli mängivad kultuurilised, majanduslikud, poliitilised ning sotsiaalsed faktorid. Just see tõestabki, kui oluline on meie erialal olla haritud tähtsamates valdkondades.

Kõik, mis raamatutest õpitud, on aga kasutu, kui ei osata seda praktikas rakendada.  Joep. P. Cornelissen kirjutas kokkuvõtva artikli kolmest üldlevinud mudelist suhtekorralduses, mille erinevused seisnevad selles, kuidas teoreetilisi teadmisi kasutada reaalsetes olukordades. Töö käigus tuleb orienteeruda vastavalt olukorrale, mis tõttu leian, et need kolm mudelit täiustavad üksteist ning ükski neist ei ole "ainuõige". Kõige enam meeldivad mulle kolmanda mudeli - translatsioonimudeli (translation model - i. keeles) põhimõtted, mis eeldavad seda, et õpitud teooria ja teadmised võetakse kasutusele, tõlgitakse ja rakendatakse vastavalt olukorrale. Sealjuures on oht teadmisi valesti tõlgendada, seega arvan, et selle mudeli edukaks kasutamiseks tulevad kasuks kogemus ning intuitsioon. Kuna neid kahte omadust ei pruugi algajal suhtekorraldajal olla, siis tulevad kasuks intrumentaalmudel ja kontseptuaalmudel, mis jätavad vähem ruumi improvisatsioonile ja sõltuvad rohkem teooria järgimisest.

Viimaks tahaksin veel välja tuua igale suhtekorraldajale olulise omaduse, mida õpikust ei ole küll võimalik õppida, küll aga on seda välja toodud mitmel korral loengutes - suhtekorraldaja peab alati olema siiras. Kuigi esialgu võib tunduda, et mõni vale ei ole suur hind firma maine päästmise eest, siis võib see hiljem valusalt kätte maksta ja sel puhul kaotab ka ütlus "Ärge tulistage sõnumitoojat" oma kehtivuse. Seega tulevase professionaalse suhtekorraldajana sean endale eesmärgiks olla vastutustundlik nii isiklikes suhetes kui ka õppetöös.

Loengus näeme!

Stefani