Viimase sajandi jooksul on kasutusele võetud mõiste sotsiaalne kapital, mille põhimõte seisneb selles, et suhetele omistatakse suurem väärtus kui vaid emotsionaalne. Üldjuhul kuuluvad sotsiaalkapitali alla suuremad organisatsioonid, ühendused, kõik inimeste loodud ühingud, mis võiksid ühiskonnale kasu tuua.
Iga eraldiseisev ühiskond peaks omama enda sotsiaalkapitali. Olgu selleks kohalikud töölisühendused, pensionärideseltsid või väiksemad aktiivsed seltskonnad, kes aitavad ümberkaudset keskkonda vormida. Nagu ka Putnam oma artiklis ütles, et sotsiaalkapital on hindamatu osa demokraatilisest ühiskonnast. Produktiivsed kodanikuühendused peaksid toetama kohalikku majandust, kultuuri, haridust. Uuringute väitel kahaneb aga inimeste osavõtt sellistest ühingutest märgatavalt viimaste aastakümnete jooksul, mis tekitab muret, kuna siis on kodanikud vähem seotud oma kohaliku ümbrusega. Nii kannatab ühiskond tervikuna, kuna inimesed hoiavad rohkem eraldi, üksteise vastu on väiksem usaldus. Elanikud ei soovi osa võtta ühiskonnale kasu toovatest ühendustest ning siis omakorda süüdistavad omavalitsust, kui midagi ei ole neile meele mööda. Näiteks valmistab muret hääletamisaktiivsuse kahanemine. Kui vaid osa ühiskonnast annab oma hääle, jääb ülejäänud osa esindamata ning võimule võib saada hoopis valitsus, kellel ei ole üldsuse huvid silmis.
Putnam mainis ühe põhjusena, miks sotsiaalkapital väheneb, inimeste mugavnemise. Televiisorite populaarsuse tõusmisega algas sotsiaalelu allakäik. Kui muidu oleks inimesed peale tööd näiteks välja läinud ja aktiivselt suhelnud teiste inimestega, siis nüüd oli televiisorist piisavalt, et aega lõbusalt viita. Tänapäeval tuleb veel lisaks internet, kus veedavad aega väga paljud inimesed.
Kuna see on paratamatu, et inimesed televiisorist ja internetist sõltuvuses on, siis võiks seda ära kasutada. Internet on niivõrd interaktiivne, et see võiks palju juurde anda sotsiaalkapitali. Leian, et näiteks Eesti on Interneti hästi osanud rakendada e-riigi keskkonnas. Internetis on nii palju võimalusi üksteisega aktiivselt suhtlemiseks ja mõtete vahetamiseks. Siin võikski tulla sisse suhtekorraldaja roll. Üks võimalus mingi ühenduse liikmete aktiivsust kasvatada oleks läbi Interneti luua neile sobiv keskkond – näiteks foorum, jututuba, Facebook'i leht. Ja siis seda piisavalt propageerida. Kuna enamustel ei ole aega, et reaalselt kokku saada kuskil istungitel, siis võiksid kõik arutelud vabalt toimuda virtuaalkeskkonnas.
Kodanike aktiivsus ühiskonnas on selgelt kahanemas. Mingil määral tähendab see ka võimu nihkumist inimestelt, kuna nad ise ei ole huvitatud selle kasutamisest. Reaalne viis uuesti inimesi ärgitada kollektiivselt suhtlema oleks läbi Interneti, mida tulevikus ka meie suhtekorraldajatena võiksime ära kasutada.